Korterelamu haljastus – millised taimed valida?
13.04.2021Kuigi kaunis majaümbrus rõõmustab silma, jääb korterelamu haljastus tihti teadmiste ja rahapuuduse taha pidama. Kuidas väheste võimaluste juures siiski kodu ümber silmailu luua, õpetab ajakirja Eesti Naine aiatoimetaja Eva Luigas.
Haljastusplaaniga soovitab ta korteriühistul esmalt maastikuarhitekti või mõne muu asjatundjaga konsulteerida – nemad oskavad Eva sõnul anda konkreetsele majale võimalustest ja vajadustest lähtuvalt parimat nõu. „Paraku kiputakse aga tihtipeale arvama, et mis see aiapidamine siis ära ei ole, eks iseenese tarkusest on ennegi aias toimetatud,” nendib Eva Luigas. „Aga aianduses on palju asju, mida lihtsalt ei teata.”
Kindlasti tuleks inimestel omavahel esmalt eesmärkides kokkuleppele jõuda. „See kehtib igasuguse ühistegevuse puhul,” mainib ta. „Aga aianduses kipuvad emotsioonid üle pea käima – inimesed on mugavad, rahaliselt ega tööga ei taheta ka eriti panustada ja meeldiks, kui asjad toimiks kuidagi iseenesest, erilise vaevata. Ehk siis aias tahetakse toimetada siis, kui on tahtmist, ent aianduses on nõnda, et tegema peab siis, kui peab, ja nii nagu vaja.”
Suvelilled ja püsikud ei sobi kokku
Ta rõhutab just aiandusalaste teadmiste olulisust. „Aianduse puhul on suurim probleem selles, et ei tehta selgeks taimede kokkusobivuse, väetamise ja muid põhitõdesid, küll aga ollakse nõus igasuguseid taimi valimatult kokku istutama,” selgitab Eva. „Aga erinevad taimeliigid vajavad erinevaid tingimusi – kui pole eelnevaid teadmisi, kipuvadki kokku sattuma taimed, mis vajavad tegelikult erinevaid kasvutingimusi. Ja kui taimel pole õigeid kasvutingumusi, on ta nõrk ja haigestub.”
Ta toob näiteks potiroosid, mida ikka maja ette istutada armastatakse. „Keegi kingib nunnu miniroosi, torgatakse peenrasse, aga kuna need pole üldiselt meie kliimas pikaks kasvatamiseks mõeldud ning on ka haigustele vastuvõtlikumad, siis võib juhtuda, et niisugune taim saab saatuslikuks ka samas peenras kasvavale teisele roosile,” toob ta näite. Samasuguseks ebaõnnestunud koosluseks on tema sõnul suvelilled ja püsikud. „Suvelilled vajavad palju väetamist ja vett, püsikud kipuvad jällegi liigse vee ja väetamise mõjul lamanduma ja talve mitte üle elama,” selgitab ta.
Eva Luigase sõnul tuleks kortermaja haljastusse valida eelkõige vähest hooldust ja kastmist vajavad taimed. „Ilusa majaümbruse eest kannavad väga tihti hoolt entusiastid, ent väetised ja muu maksavad,” toob ta välja olulise aspekti. „Lihtsus nii silmailu kui hoolduse mõttes on kortermaja haljastuse võti.”
Nii näiteks soovitab ta kortermaja päikeselise poole peale valida alpi aia taimi – kõige tuntum neist ehk kõrge kukehari, mis õitsema hakkab just sügisel, kuid on väga ilus kogu hooaja vältel. Samuti sobivad Eva Luigase sõnul kortermaja juurde õitsvad põõsad. „Näiteks jaapani enela sordid, mille hooldus on lihtne – neid tuleks vaid igal kevadel ühe kolmandiku osas tagasi lõigata,” soovitab ta. „Seda ei teata, et paljud suvel õitsvad põõsad, näiteks forsüütiad ja ebajasmiinid, nõuavad kohe pärast õitsemist, see tähendab suvel, vanemate okste täispikkuses tagasilõikust. Kui valesti nüsida, läheb põõsas nii-öelda „luuaks”.”
Hästi vastupidavad on eksperdi sõnul ka päevaliiliad. „Aeda võib tuua õitsvaid maitsetaimi nagu meliss ja pune, mis on väga toredad, annavad täiesti püsilille mõõdu välja,” soovitab Eva. „Kenad kevadised õitsejad, ka kerged hooldada on priimulad. Sibullilledest soovitaksin nartsisse, mida ei pea üles võtma ning neid ei ohusta ka närilised.” Lillepotte ta kortermaja juurde soetada ei soovita – need vajavad pidevat kastmist. „Samas kastpeenrad on hea lahendus, sest sinna tuuakse uus ja kvaliteetne muld. Kui need on suured, ei kuiva ka nii kiirelt läbi.”
Kuidas peenart kujundada? „Soovitan luua suuremaid taimegruppe – paljundad mingit taime ja pikendad peenart. Samuti on kordused kenad vaadata – kui üht taime on peenral mitmes kohas, lisab see suursugusust.” Eva Luigase sõnul tuleks kasuks pigem üks suurem istutusala kui väiksed klumbid või põõsad murus. „Nende vahelt on keeruline hooldada.”
Puudel ja põõsastel on vajalik õige lõikus
Mida teha näiteks õunapuudega kortermaja aias? „Õunapuu on väga tore, aga kõik viljapuud vajavad oskuslikku hoolduslõikust. Asjatundmatu lõikus, mis teeb viljapuust kõrge võraga vibaliku, on põhjuseks, et tekkivad viljad on igerikud vissid, mida keegi ei taha. Kuid võra korraliku vähendamise juures tuuakse see allapoole ja vilju ei teki nii palju, on viljad ka kohe suuremad ja pakuvad vast majarahvale rohkem huvi.”
Niisiis ei tasu olemasolevat haljastust kohe üles kaevama hakata, vaid kriitilise pilguga üle vaadata, mida hoolduslõikusega teha annaks. „Vanad, mitmeid aastaid hooldamata ja üle kasvanud põõsad, tasuks varakevadel maatasa lõigata, siis kasvatab ta samal aastal noored võrsed. Ja kui ta ka sel aastal ei õitse, siis järgmisel aastal kasvab juba ilusa kujuga uus põõsas. Tugev nooreduslõikus on vajalik, et saada nad õigesse suurusesse.”
Kõige ohtlikum elanikele on Eva sõnul sööti jäetud võserik, kus lokkab umbrohi ja varitsevad puugid. „On ütlematagi selge, et keegi ei taha seal viibida ja silmale pole see ka ilus vaadata.” Eva sõnul on oluline, et kõik majaelanikud saaksid ikka õuesolemist nautida ning ka muruplatside puhul tuleb läbi mõelda, kus mängitakse palli ja millised on enimkasutatavad rajad. „Teeradadele tuleks teha kate – näiteks multširajad on toredad.”
Päris ilma niitmata muruga maja ümbruses Eva sõnul siiski ei saa, kuid taimestusega on võimalik seda vähendada. „Muru kõrvale võib jätta selliseid mitmeliigilisi vähest hooldust nõudvaid niidu kooslusi, kuhu muru asemel külvata näiteks ristikut.” Ka niitmisel tuleks olla hoolikas. „Mõnikord jäetakse maha üsna pikk niidetud muru ning juhtub see, et paksu niidukorra all hakkab
muru mädanema ja siis võtavadki umbrohutaimed muruplatsid üle,” hoiatab ekspert.
Ta soovitab korteriühistutel silma peal hoida omavalitsuste toetusprogrammidel, mis võimaldavad rajada läbimõeldud haljastusi ja teha ära asjad, millele rahakott muidu peale ei hakka, nagu piirdeaiad või kõva kattega teed. „Ideid koguda tasub ka linnaparkidest, samuti käia erinevatel koolitustel. Aiandus on ju üsna ühendav tegevus ja kui on näha, et kodumaja ümbrus hakkab juba nii-öelda ilmet võtma, küll siis avaldab rohkem elanikke soovi ka käed külge panna või haljastusele kulutada,” usub Eva Luigas.
Artikkel ilmus ajakirjas ELAMU 3/2020