Arvamuslugu: Küttekraani demokraatia

Tõnu Vanajuur
Danske Banki ettevõtete panganduse direktor

Pangas töötades õpib nii mõndagi. Näiteks olen teada saanud, milline on parim korter: see asub mitmekordse maja keskmise korruse lõunaküljel otsaseintest kaugel. Sellise korteri elaniku jätab külmaks läbitilkuv katus, ükskõikseks soojustamata vundament, muretuks rõskust õhkav kelder, osavõtmatuks läbipuhuv otsasein.

Jama lugu on selles, et mida väiksem ühistu, seda rohkem on asukaid, kes üht või teist pidi maja serva peal elavad. Neil on tihtilugu kas märg või külm või rõske või lihtsalt tuju hapu, et üldkoosolekul istuvad ka murevaba elu nautivad naabrid ja ei taha mõnest arendusplaanist kuuldagi.

Korteriühistud on praeguseks tegelikult läbi teinud arengu üksmeelselt hädavajalikest otsustest läbirääkimist ja empaatiat nõudvate muredeni. Kui kunagi ühistuid looma ja renoveerima hakati, oli asi lihtne – esimese asjana vahetati tavaliselt välja välisuksed ja pandi fonolukud. Arusaadav ka, ühelgi korrusel elades ei saanud end pikanäpumeeste ees kindlalt tunda ning vargal oli ükskõik, kas ta virutas lõuna- või põhjakülje jalgratta.

Järgmiseks läksid sõltuvalt ühistu valupunktidest töösse katused ja otsaseinad. Esimesi vahetati, teisi soojustati, eesmärgiks ühine kulude kokkuhoid. Heal juhul vahetati veel torud või elektrisüsteem ka välja, et elu ohutumaks saada. Jälle, tulekahju on demokraatlik ja hävitab tekkides kõik ühteviisi, levitades veel suitsukahjustusi üles- ja kustutustagajärjena veekahjustusi allapoole.

Nüüd on käes kolmas laine, mille võiks kokku võtta ühe juhtmõttega – kulude oma käe järgi seadmine. Arvatavasti enam-vähem iga kortermajas elanud inimene teab, et kütma ei hakata kunagi õigel ajal ja temperatuur pole iialgi paras.

Sügisel on liiga kaua külm. Kevadel on liiga kaua soe. Põhjakülje inimestel on kere haige, sest maksa palju maksad, ikka on jahe. Lõunakülje inimestel on hing haige, sest aknaid tuleb lahti hoida ja kütteraha tuhiseb atmosfääri.

Üha rohkem ühistuid lähebki nüüd seda teed, et kulud üritatakse seada võimalikult individualiseeritavateks. Korteripõhised kahetariifsed elektrimõõtjad on juba norm. Järgmine etapp ongi küttekulude jagamine tegelikult vajatava soojuse järgi.

Enamikus kortermajades eeldab see küttesüsteemi ümberehitamist, et oleks võimalik paigaldada igale korterile oma regulaator ja mõõdik. See ei ole odav töö ja nõuab ühist otsust ning panga tuge kulude katmiseks. Üks kord nähtud vaev kokkuleppe saavutamiseks tähendab aga seda, et tulevikus jääb suur osa tülisid kütmise pärast ära. Mis võiks kellelgi selle vastu olla?

Mida tähendab see suures plaanis? Tänapäevaselt renoveeritud kortermajal on vägagi palju ühist ridaelamute või kasvõi eramutega. Esiteks, pangalaen on mõlemal juhul peamiseks finantseerimisallikaks ja see on tulnud võtta võimalikult otstarbekalt. Teiseks, kulude optimeerimise teed läinud ühistus on inimesel võimalik elada suuresti nagu eramus, oma eluasemekulude üle ise otsustades.

Nagu pole olemas ühtset lahendust igale ülesandele, pole olemas ka ühtainust valikut kõikidele kortermajadele. Selge on aga see, et üks mõistlik korteriomanik esitab oma korteriühistu koosolekul või ühistu esimehele küsimuse, kas meie maja puhul poleks mõistlik astuda järgmist sammu? Pangast saab küsida ka vaid nõu, lasta numbrid läbi arvutada. Võib-olla ei lõppegi teema püstitus uute kütteregulaatoritega, ehk on investeering liiga kallis ja ei tasugi end ära, aga vähemalt on siis selge, et atmosfääri köetakse või toas külmetatakse selge põhjuse ja teadliku valikuna.

Vaata