Tööinspektsiooni jurist vastab

EKÜL kodulehel kajastatakse igal nädalal üht töötaja või tööandja küsimust ja Tööinspektsiooni vastust sellele.

5.12.2016

Lugeja küsib: Kaunistame igal aastal jõulude eel kontorit, nii ka sel aastal. Juhtus aga nii, et  kaunistusi üles riputades hakkas tool kõikuma ja ma kukkusin. Kukkudes sain põrutada ja perearst kirjutas mulle haiguslehe. Tööandja ütles, et see ei ole tööõnnetus, sest ma ei teinud oma tööd. Olen sekretär ja ametijuhendis ei ole tõesti töökohustusena kirjas jõulukaunistuste üles panemine. Kas see ei olegi siis tööõnnetus?

Vastab Piret Kaljula, Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant: Tegemist on tööõnnetusega juhul, kui tööandja teadis ja oli nõus, et jõulukaunistused üles riputatakse.

Seaduse kohaselt on tööõnnetus töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Tööõnnetusena ei käsitata juhtumeid, mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga.

Kuigi jõulukaunistuste üles panemine ei ole otseselt Teie töökohustus, tegite Te seda tööandja loal. Alati ei pea luba olema suuliselt või kirjalikult otsesõnu antud, vaid selle võib anda ka vaikides. Näiteks kui tööandja on aktsepteerinud jõulukaunistuste ostmise, on ta ju teadlik sellest, et need kuidagi kellegi poolt ka üles riputatakse. Samuti võib tööandja loa välja lugeda sellest, kui ta eelnevatel aastatel ei ole keelanud kaunistusi üles panna, st ta on näinud, et kontor on kaunistatud, aga ei ole kuidagi märku andnud, et see ei ole lubatud.

Jõulukaunistuste ülespanek ei ole tavaliselt kellegi otsene tööülesanne ja seda tehakse ühel korral aastal. Siiski  tuleb ka siin lähtuda ohutusest. Kontorisse jõulukaunistusi ostes või varasemalt kasutusel olnuid kapist välja võttes peaks tööandja töötajatega läbi arutama, kes, kuhu ja kuidas kaunistused välja paneb. Kui mõned neist tuleb riputada kõrgele, peab selleks olema korralik abivahend, näiteks püsikindel redel või tool. Kindlasti ei sobi selleks ratastega tool. Läbi tuleb mõelda ka see, kust saadakse vajadusel elekter. Pikendusjuhtme vedamine üle käigutee pole hea plaan, sest kolleegid võivad selle taha takerduda ning komistada ja kukkuda. Väike hetk läbimõtlemiseks aitab tagada, et jõuluaeg on rõõmus ja ohutu kõikide jaoks.

28.11.2016

Lugeja küsib: Asusin restorani tööle. Tööpäeva lõpus peab ka kassat tegema ja tööandja on andnud juhised, et kui ilmneb, et kassas on puudujääk, peavad sel päeval kassas töötavad töötajad maksma puudujäägi kinni. Olen paaril korral väiksemaid summasid oma jootrahast maksnud, kuid mulle tundub see ebaõiglasena. Kas tööandjal on õigus nõuda, et töötajad oma rahast puudujäägid kinni maksavad?

Vastab Tööinspektsiooni nõustamisjurist Ülle Kool: Kassa puudujäägi kinnimaksmine on oma olemuselt kahju hüvitamine. Töölepingu seaduse kohaselt vastutab töötaja tekitatud kahju eest, kui ta on selle tekitamises süüdi või kui poolte vahel on sõlmitud varalise vastutuse kokkulepe. Kokkuleppe puudumisel saame rääkida ainult süülisest vastutusest.

Töötaja vastutuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda töösuhtele omasest hoolsuse määrast. Selle kindlakstegemisel tuleb arvestada nii tööandja tegevuse kui töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi ja tema võimeid ning omadusi. Klienditeenindaja töös, kes lööb arveid  kassase, tuleb näiteks arvestada, milline on kassasüsteem ja selle kasutamise reeglid, kas töötaja on saanud vastava väljaõppe, kas kassale pääseb ligi kolmandaid isikuid jne.

Kui on selge, millist hoolsust töötajalt oma tööl oodatakse, saab hinnata, kas töötaja on hoolsuskohustust rikkunud. Kui töötaja on tööks vajalikku hoolsust järginud, siis ei ole ta ka töökohustuste rikkumises süüdi. Kui aga ei ole järginud, on tegemist süülise käitumisega ning vastavalt süü astmele – tahtlikult või hooletuse tõttu – tuleb töötajal töölepingu rikkumise tagajärjel tekkinud kahju tööandjale hüvitada.

Kahju hüvitamiseks tuleb tööandjal tuvastada, milline töötaja oma kohustusi rikkus. Kui kahju tekitaja(d) on tuvastatavad, tuleb tööandjal selgitada, kas kahju põhjustati tahtlikult või hooletusest. Hooletuse korral ei saa eeldada, et töötajal on kohustus hüvitada tekkinud kahju täies ulatuses. Sellisel juhul tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel arvestada nii töötaja tööülesandeid, talle antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevaid riske, süü astet jms.

Kui töötaja leiab, et tööandja kahjunõue on põhjendamata ning tema ei ole oma töökohustusi rikkunud, on töötajal võimalik kahju hüvitamisest keelduda. Sellisel juhul saab tööandja nõuda kahju hüvitamist töövaidlusorgani kaudu (töövaidluskomisjon või kohus).

Kui aga tööandja soovib puudujääki töötasust kinni pidada, tuleb selleks saada töötaja nõusolek kas kirjalikus (paberkandjal) või kirjalikku taasesitamist võimaldavas (nt e-kiri) vormis. Töötaja nõusolek tasaarvestamiseks tuleb saada igaks juhtumiks eraldi.

Töölepingu seadus ei reguleeri jootrahaga seonduvat. Jootrahade osas peaksid töötajad teadma, et Maksu-ja Tolliamet käsitleb seda kui tulu, mille pealt tuleb maksta ka maksud. Kui töötaja saab jootraha sularahas, tuleb sellelt maksta tulumaks. Kui jootraha jäetakse pangakaardiga ning tööandja jaotab selle töötajate vahel ära, on tegemist töö eest saadava tuluga ning selle pealt tuleb tööandjal maksta ja kinni pidada maksud ja maksed. Ja ainult viimasel juhul saame rääkida sotsiaalsetest garantiidest (nt ravikindlustus jms) kuna sularahas jäetava jootraha pealt sotsiaalmaksu ei maksta.

21.11.2016

Lugeja küsib: Tegeleme ettevõttes parasjagu ühe töölõigu automatiseerimisega – st tööd, mida varem tegid töötajad käsitsi, hakkab tegema masin ja töötajad hakkavad nüüd selle masinaga töötama. Mida me peaksime tööandjana selle muudatuse ja töökeskkonnaga seoses arvestama?

Vastab Mari-Liis Ivask, Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant: Tegemist on kindlasti muutusega töökeskkonnas, mis tähendab, et üle tuleb hinnata töökeskkonnaga seotud ohud ning viia läbi uus riskianalüüs.

Töö automatiseerimisega muutub tihti töö inimese jaoks füüsiliselt kergemaks, kuid masinatega seoses võib kaasneda erinevaid uusi ohte (näiteks kokkupuude masina liikuvate osadega, müra, sundasendid ja sundliigutused masina opereerimisel). Kui tööandja on uued ohud välja selgitanud, siis tuleb ka mõelda sellele, kuidas neid ohte vähendada ja vältida. Kui masina kasutamiseks on vajalik luua uus töökoht, tuleb arvesse võtta, et töökoht oleks sobilik töötajale, kes seal tööle asub.

Muutuste puhul tuleb kindlasti olulist tähelepanu pöörata töötajate juhendamisele ja väljaõppele. Kuna töötajad puutuvad kokku uue tööprotsessi, uute masinate ja uue töökeskkonnaga, siis tuleb neid enne tööle asumist juhendada ja õpetada. Paljud tööõnnetused juhtuvad just nende  töötajatega, kellel puudub teadmine ja eelnev kogemus, kuidas konkreetset tööd ohutult teha.

Samuti tasub mõelda hästi läbi ka see, kuidas töötajaid muutustest teavitatakse, kuidas muutuste sisu selgitatakse ja kuidas töötajaid muutustega kohanemisel toetatakse. Tehnoloogia areng ja tööprotsesside automatiseerimine on tööandjale kindlasti abiks, kuid see toob töötajate jaoks kaasa ka teatava ebakindluse ja täiendava stressi seoses töökohtade muutumise, uute oskuste õppimisega ja uute tingimustega kohanemisega.

14.11.2016

Lugeja küsib: Töötan kaubikujuhina ning pean ka kaupa laadima. Ilm on talvine ning libedaks on muutunud nii maanteed ja tänavad kui ka ligipääsud kohtadele, kuhu pean kaupa käsitsi tassima. Kas tööandja peab kuidagi vähendama ohtu, et ma liikluses või kaupa tassides viga ei saaks?

Vastab Rein Reisberg, Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant: Teie töös on talvisel ajal vähemalt kaks aspekti, mis erinevad suvisest töötamisest.

Esmalt autoga sõitmine. Kaubik on autojuhi töövahend ning tööandja peab tagama selle sobivuse tööülesande täitmiseks. Talvel on teed libeda ja seetõttu tuleb enne talviste liiklustingimuste saabumist üle vaadata rehvide sobivus talveoludele ning vajadusel need vahetada. Kui kaubiku täismass ei ületa 3,5 t, on kohustuslik kasutada talverehve. Ehkki talverehvide kasutamine on kohustuslik alates 1. detsembrist, on mõistlik rehvivahetusel arvestada ilmast tulenevate teeolude, mitte üksnes kalendriga. Kui olete terve suve sõitnud rehvidega, millega märgistusest lähtuvalt tohib sõita ka talvel, tuleb veenduda, et rehvid ei ole liialt kulunud ja on talvistes oludes sõitmiseks sobilikud. Kulunud rehvidest tuleb esimesel võimalusel tööandjale teada anda, et need saaksid välja vahetatud.

Kui mingil tõsisel põhjusel ei saa kohe talverehve kasutama hakata, tuleb seda arvestada tööde kavandamisel. Nii tööandja kui töötaja peavad hoolitsema, et kaubiku kasutamine poleks ohtlik ei kasutajale ega teistele liiklejatele.

Teiseks talviseks probleemiks on libedad liikumisteed klientidele kauba viimisel. Õnnetuste ennetamiseks tuleb kasutada klientide poolt hooldatud liikumisteed, mitte lühemat, aga hooldamata teed. Libisemise ja kukkumise vältimiseks tuleb valida sobivad, näiteks sügavama tallamustriga jalanõud. Samuti saab jalanõude alla panna naelikud, mis takistavad libisemist.

7.11.2016

Lugeja küsib: Majas, kus asub meie ettevõte, toimuvad suured remonditööd. Räägitakse, et meie osakonnas hakatakse põrandat vahetama ja me peame samal ajal seal töötama. Kas nii tohib?

Vastab Rein Reisberg, Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant: Tööandja peab tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras. Remonditööd ei ole erandiks.

Töötingimuste tagamine on lihtsam, kui tööandja on ise ehitise omanik või ehitustööde tellija. Kui aga töötatakse rendipinnal, on erinevate osapoolte vajadustega arvestamine keerulisem. Töökeskkonda võivad halvendada ka remonditööd, mida tehakse hoone üldkasutatavates või hoopis teise ettevõtte kasutada olevates ruumides. Sõltumata remonditööde kohast tuleb töötajal probleemide korral pöörduda oma tööandja poole. Rendiruumide omanikuga või ehitustööde tegijatega suhtlemine ei ole töötaja kohustus, seda teeb vajadusel ikka tööandja.

Kas tööd võib jätkata ruumis, kus toimuvad ehitustööd või kus töö on häiritud kõrvalruumides tehtava remondi tõttu sõltub sellest, millised täiendavaid ohte remont võib tekitada. Kui ehitusel kasutatakse ohtlikke kemikaale, mille tolm või aurud levivad teie töökeskkonda, ei ole töötingimused ilmselt nõuetekohased. Kui teie töö eeldab keskendumist, häirib töötamist kõrvalruumidest kostev tööriistade müra. Sellistel juhtudel peab tööandja leidma võimaluse vähendada tolmu ja auru või müra levikut teie töötamiskohtadele. Kui aga teie tööruumis põranda vahetamine toob kaasa ainult selle, et töötajad peavad töötamiskohale liikuma mõnda teist teed pidi, kuid see tee on ohutu ning muid takistusi pole, siis ei ole töötamine samas ruumis keelatud.

31.10.2016

Lugeja küsib: Tööandja ütles mulle, et töösuhe on läbi ja et ma enam tööle ei tuleks, kuna tal ei ole mulle enam tööd anda. Olen juba mõnda aega kodus olnud, aga lõpparvet pole endiselt saanud. Kas nii on õige?

Vastab Tööinspektsiooni töösuhete nõustamistalituse juhataja Anni Raigna: Esimesena tekib küsimus, kas töötaja oli töösuhte lõppemisega nõus. Kui tööandja tegi ettepaneku töösuhte lõpetamiseks ning töötaja oli sellega nõus, lõppes töösuhe poolte kokkuleppel. See, kas kokkulepe on sõlmitud kirjalikult või suuliselt, ei mängi rolli – oluline on, et pooled on soovinud töölepingu lõppemist. Kuigi vorminõuet seadusest ei tulene, soovitame ka poolte kokkuleppel töösuhte lõpetamise kirjalikult või näiteks e-kirja teel fikseerida. Tööandjal on kohustus n-ö lõpparve (saamata jäänud töötasu, puhkusehüvitis jms) välja maksta töösuhte lõppemise päeval. Kui tööandja seda teinud ei ole, tasuks uurida, milles asi. Kui sellest pole kasu, võib saamata jäänud töötasu ja/või hüvitiste osas teha avalduse töövaidlusorganile. Siinkohal lisan, et töövaidluskomisjonis saab saamata jäänud töötasu nõuda kolm aastat, erinevaid hüvitisi (sh puhkusehüvitis, viivis) aga neli kuud.

Olukorras aga, kus töötaja tegelikkuses ei olnud nõus töösuhte lõppemisega kuid lahkus eeldusel, et tööandjal tööd anda ei ole, ei saa lugeda töösuhet poolte kokkuleppel lõppenuks, sest  tööandja ei saa töösuhet ühepoolselt suuliselt üles öelda. Kui tööandja soovib töösuhte üles öelda, siis peab ta töötajale tegema ülesütlemisavalduse, mis on kirjalik või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja põhjendatud. Juhul, kui töö sai otsa, saab rääkida töösuhte erakorralisest ülesütlemisest majanduslikel põhjustel (koondamine). Koondamise korral on ette nähtud etteteatamistähtaeg (oleneb staažist) ja koondamishüvitis. Tööleping loetakse lõppenuks ülesütlemisavalduses näidatud kuupäeval ja alusel, kui avaldus on teisele lepingupoolele edastatud. Niisiis, kui tööandja ütleb töötajale suuliselt, et ta tööle enam ei tuleks, aga töötaja ei ole sellega nõus, siis peab ta tööandjale sellest teada andma. Senikaua kuni tööandja pole ülesütlemisavaldust (nt e-kirjal, paberil, SMSiga) esitanud, on töösuhe kehtiv ning töö tegemine (või vähemalt selle nõudmine) töötaja poolt ja töötasu maksmine tööandja poolt kohustuslik.

Seega antud juhul oleneb vastus sellest, kas töösuhte lõpetamine oli kokkuleppeline või ühepoolne. Kui töösuhe lõpetati poolte kokkuleppel, oleks pidanud tööandja saamata jäänud tasud ja hüvitised välja maksma töösuhte lõppemise päeval. Kui aga poolte kokkulepe puudub, on töösuhe kehtiv ja peaksite lõpparve nõudmise asemel tööle minema (tööd küsima). Kui töösuhte jätkamise vastu huvi puudub, peaksite töösuhte üles ütlema või tegema tööandjale ettepaneku töösuhte lõpetamiseks.

24.10.2016

Lugeja küsib: Meie ettevõttes on palju vanemaealisi tootmistöötajaid, kes kurdavad lihaspingete, väsimuse ja valu üle. Kuidas me saaksime nende töötajate olukorda paremaks muuta?

Vastab Mari-Liis Ivask, Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant: Tööandja peab kujundama töökoha ja töö konkreetsele töötajale sobivaks, arvestades töötaja vajadustega. Vanemaealiste töötajate puhul kiputakse arvama, et nende oskused ja võimekused on langenud. Tõsi, eaga kaasnevad teatud muutused, kuid samas on vanemaealised oma oskuste, kogemuste ja tahte poolest väga vajalikud töötajad.

Vananedes väheneb inimese aeroobne võimekus, liigesliikuvus ja lihasjõud ning -vastupidavus. See tähendab, et tööandjal tuleks läbi mõelda, kuidas tööd muuta nii, et see ei oleks töötaja kehale liiga koormav. Hea oleks, kui töötaja saaks ise valida oma töötempot, töös oleks sagedasi lühikesi pause taastumiseks ning üldiselt piisavalt vaba aega taastumiseks. Võimalikult palju peaks vältima sundasendeid ja ühesuguseid korduvaid liigutusi. Töökoht võiks soodustada liikumist, mida saab teha näiteks tööülesannete vaheldamise abil. Selliselt saab vähendada ka sundasendite ja sundliigutustega seotud probleeme.

Samuti tasub mõelda, kas töövahendid on konkreetse tööülesande ja kasutaja jaoks sobivad (hea haardega, vajadusel reguleeritavad). Olenevalt töölõigust võivad abiks olla ka tehnilised abivahendid. Näiteks raskusi saab teisaldada erinevate vahendite abil, et vähendada füüsilist koormust. Tähtis roll on ka töötajate juhendamisel ja väljaõppel, et kasutataks õigeid töövõtteid, mis ei tekitaks töötajate kehale liigset koormust.

Kui töötajad kaebavad lihaspingete, väsimuse ja valu üle, siis tuleb tööandjal sellele kindlasti reageerida ja töökoht ning töökorraldus üle vaadata. Seejuures soovitame pidada nõu töötajate endiga, et aru saada, mis tegevused ja tingimused neile täpsemalt probleeme põhjustavad. Heaks abiks tööandjale on töötervishoiuarsti tagasiside tervisekontrollidele. Arst teeb ettepanekuid töökeskkonna muutmiseks, et vältida terviseprobleemide teket.

17.10.2016

Lugeja küsib: Käisin tervisekontrollis. Arst ütles, et minu nägemisteravus on langenud ja mul on vaja kuvariga töötamiseks prille. Lugesin seadusest, et kui töötaja nägemine on halvenenud, peab tööandja ostma prillid või hüvitama nende maksumuse. Tööandja ütles, et prillide maksumus hüvitatakse 50 euro ulatuses. Prillid aga maksavad palju rohkem. Kas tööandja võib maksta prillide eest ainult 50 eurot?

Vastab Piret Kaljula, Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant: Tööandja peab hüvitama kuvariga töötamiseks prillide või muude nägemisteravust korrigeerivate abivahendite soetamise juhul, kui töötaja on läbinud tervisekontrolli töötervishoiuarsti juures ning töötaja nägemisteravus on vähenenud.

Vabariigi Valitsuse määrus ütleb, et vähemalt poole oma tööajast kuvariga töötajale peab tööandja  korraldama tervisekontrolli, mille käigus kontrollitakse ka silmi ja nägemist. Töötaja tuleb saata kontrolli nii sagedasti, kui seda on konkreetsele töötajale määranud töötervishoiuarst või silmaarst, ent mitte harvem kui üks kord kolme aasta jooksul, või kui töötaja kurdab, et nägemine on kuvariga töötamise tõttu halvenenud.

Kui tervisekontrollil selgub, et töötaja nägemisteravus on vähenenud, peab tööandja hankima arsti tõendi alusel töötajale kuvariga tööks ettenähtud prillid või muud nägemisteravust korrigeerivad abivahendid või kokkuleppel töötajaga hüvitama nende maksumuse.

Sagedasti lepitakse kokku, et töötaja hangib endale prillid  ja tööandja hüvitab nende maksumuse. Kuidas prillide maksumust täpsemalt hüvitatakse, määrab tööandja oma sisemise korraga (näiteks maksimaalne hüvitamise summa, summa eraldi klaasidele ja raamidele vmt). Hüvituse suurus peab olema piisav, et töötajal oleks võimalik omale prillid soetada. Kui töötaja soovib osta kallimaid prille, kui tööandja hüvitab, peab ta ise juurde maksma. Näiteks soovib töötaja prille, mis maksavad paarsada eurot, aga tööandja on ette näinud hüvituseks 50 eurot (mille eest saaks osta lihtsad prillid). Siis peab töötaja puuduva osa ise juurde maksma või leppima tööandja poolt hüvitatava summa eest saadavate prillidega.

Kui hüvituse ulatuses ei ole võimalik ka kõige lihtsamaid prille osta, tuleb tööandjale teada anda, et hüvitus on liiga väike ning põhjendada, miks antud summa eest prille osta ei saa. Näiteks võiks ära tuua erinevate prillipoodide hinnad tavalistele, lihtsatele prillidele.

Arvestada tuleb ka seda, et kui kuvariga tööks ettenähtud prille või muid nägemisteravust korrigeerivaid abivahendeid kasutatakse ka tööga mitteseotud tegevuseks, tuleb leida tööga seotud ja mitteseotud tegevuse proportsioonid. Ettevõtlusega mitteseotud osa loetakse erisoodustuseks. Juhul kui ettevõtlusega mitteseotud osa maksumuse tasub töötaja, siis tööandjal täiendavaid maksukohustusi ei teki.

10.10.2016

Lugeja küsib: Kuulsin, et meie naaberkülas asuvas puidufirmas käis keegi Tööinspektsioonist, kes andis head nõu ja ettekirjutusi ei teinud. Kas see on tõsi, et ettevõttesse on võimalik kutsuda tööinspektorit, kes ei tee ettekirjutust ja ei trahvi?

Vastab Rein Reisberg, Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant: Ettevõttesse võite kutsuda nõu andma töökeskkonna konsultandi. Oleme Tööinspektsioonis juba aastaid teinud lisaks järelevalvele ka teavitustööd. Kui varem korraldasime koolitusi ja infohommikuid ning andsime välja juhiseid ja brošüüre, siis eelmisest aastast lisandus ka personaalsem, ühe ettevõtte konsulteerimine.

Konsulteerime sagedasti just väiksemaid ettevõtteid. Neis pole tavaliselt tööl inimest, kelle põhitegevus oleks tegeleda töötervishoiu ja tööohutusega ning nii jääb napiks teadmisi ja kogemusi heast töökeskkonnast. Kui ettevõte on juba mitu aastat töötanud, võidakse ka oma  töökeskkonnaga niivõrd ära harjuda, et probleeme ei panda enam tähelegi. Siis on hea, kui keegi tuleb ja vaatab töökohti võõra pilguga. Konsultandi võivad nõustama kutsuda ka suuremad ettevõtted. Nendel nõustamistel saab arutada põhjalikumalt mingi tegevuse, näiteks ohutusjuhendite ja töötajate juhendamise üle.

Järelevalve ja nõustamine on Tööinspektsioonis kaks eri tegevust. Kui tööandja soovib nõustamist ettevõttes, ei tule kohale mitte tööinspektor, vaid töökeskkonna konsultant. Konsultant on tõesti see, kes piirdub nõuandmisega ja tal puudub õigus teha ettekirjutust või trahvi. Ettevõttes vaatab konsultant koos tööandja esindajaga üle töökohad ja dokumendid ning annab soovitusi, kuidas muuta töötamist ohutumaks ja tervist hoidvamaks.

Konsultandid on valmis tulema ettevõttesse kõikjal üle Eesti ning konsulteerimine on tööandjale täiesti tasuta. Konsultandi kutsumiseks tuleb saata e-kiri aadressile ti|ät|ti.ee

03.10.2016

Lugeja küsib: Tööandja soovib, et teeksin ületunnitööd. Mis tingimustel seda üldse nõuda saab ning kuidas ületunnitööd hüvitatakse? Meie töö on graafiku alusel, kas üldse tohib keset kuud graafikut muuta?  

Vastab Galina Kreintzberg, Tööinspektsiooni nõustamisjurist: Tööandja ja töötaja võivad kokku leppida selles, et töötaja teeb ületunnitööd. Töölepingu seadus ütleb, et ületunnitööd võib nõuda ainult erandjuhtudel, kui see on vajalik ettenägematutel asjaoludel. Sellised juhud on näiteks kahju ärahoidmine või kui vahetustega tööl ei ilmu töötaja tööle õigel ajal ja töö tegemine ei tohi katkeda.

Kui tööaega arvestatakse summaarselt, on ületunnitöö kõik see, mis ületab arvestusperioodi lõpuks kokkulepitud tööaega. Tööandja hüvitab ületunnitöö tasulise vaba ajaga, mis peab olema sama pikk, kui oli ületunnitöö. Seda juhul, kui pole kokku lepitud, et ületunnitöö hüvitatakse rahas. Sel juhul maksab tööandja töötajale 1,5-kordset töötasu. Töötasu alammäär ei tohi sisaldada ületunnitöö tasu.

Ületunnitöö tegemist ei tohi nõuda alaealiselt, kellele on see täiesti keelatud. Ületunnitööd ei saa nõuda ka rasedalt ja töötajalt, kellel on õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele. Siiski tuleb ka teistel juhtudel alati kaaluda, kas töötaja suudab ületunnitööd oma tervise tõttu teha. Tööaja piirangute eesmärk on kaitsta töötaja tervist ja ohutust ning piisav puhkeaeg aitab säilitada töövõimet ja taastada tööjõudu. Rahvusvahelise praktika järgi peetakse mõistlikuks ületunnitöö hüvitamist täiendava vaba aja andmisega.

Mis puudutab graafiku muutmist, siis töölepingus kokku lepitut saab muuta ainult poolte kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, nt töötaja ei soovi graafikut muuta jätkub kõik nii, nagu algselt lepingus kokku lepiti.

Kuigi seadus ei ütle, kuidas ja millal tuleb tööajagraafik töötajale teatavaks teha, peaks graafik olema kinnitatud ikkagi enne teatud töötamise perioodi. Hilisemad muudatused eeldavad juba poolte vahelist kokkulepet.

Graafiku mõte on see, et töötajal oleks võimalik planeerida oma aega ja isiklikku elu, ilma graafikuta see aga võimalik ei ole. Seega ei ole korrektne ega hea usuga kooskõlas, kui tööandja ühepoolselt muudab kuu keskel graafikut. Graafikut saab ühepoolselt muuta üksnes hädavajadusel, nt kui töötaja äkitselt haigestub. Paaripäevane etteteatamine muudatustest ei ole heauskne ja mõlema poole huve arvestav, kuna see eeldab, et töötaja peaks olema kohe valmis oma elu ümber planeerima. Töö planeerimine on tööandja kohustus. Nii ei saa käsitleda töölepingu rikkumisena olukorda, kus töötaja pole selgelt nõustunud graafiku muutmisega keset kuud ning ei saa talle süüks panna seda, et ta ei tule tööle muudetud graafikuga ettenähtud päeval.  Küll on rikkumine see, kus töötaja ei ole graafiku muudatusega nõus, kuid ei anna sellest tööandjale teada ning ei ilmu tööle. Seega tuleb alati kohe tööandjale teada anda, kas muudetud graafik on teile vastuvõetav.

26.09.2016

Lugeja küsib: Üks mu töötajatest sai hiljuti autojuhiload ning tegi selleks läbi ka ettenähtud esmaabikoolituse. Kas võin ta määrata esmaabiandjaks? Kas pean suunama ta veel täiendavale väljaõppele (16 tundi) või piisab sellest, et suunata täiendõppele (6 tundi)?

Vastab Piret Kaljula, Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant: Sotsiaalministri määrus ütleb, et esmaabiandjate väljaõpe peab olema kestusega 16 tundi ja seda võib läbi viia Sotsiaalministeeriumis registreeritud koolitusasutus. Registreeritud koolitusasutuste nimekiri on leitav Sotsiaalministeeriumi kodulehelt www.sotsiaalministeerium.ee rubriigist Eesmärgid, tegevused – Töö – Töökeskkond – Sotsiaalministeeriumis registreeritud koolitusasutused. Iga kolme aasta tagant peab esmaabiandja läbima vähemalt kuuetunnise täiendõppe. Täiendõpe tuleb samuti läbida registreeritud koolitusasutuses.

Juhul, kui töötaja autokoolis läbitud esmaabikoolitus kestis vähemalt 16 tundi ja koolituse läbiviijaks oli Sotsiaalministeeriumis registreeritud koolitusasutus, võib töötaja tegutseda esmaabiandjana. Muudel juhtudel peab töötaja läbima väljaõppe. Kui väljaõppest on möödunud üle kolme aasta, tuleb töötajale korraldada täiendõpe.

12.09.2016

Lugeja küsib: Töötan koristajana ja pean tualeti ja kraanikausside pesemiseks kasutama ühte kemikaali, mille pudelil on mingi oranž märk. Pudelil on ka silt, aga eestikeelne tekst on kulunud ja arusaamatu. Peale koristamist tunnen ennast halvasti, silmad kipitavad ning käed on krobelised ja hästi kuivad. Kust ma peaksin saama infot, kas ma võin seda kemikaali edasi kasutada?

Vastab Piret Kaljula, Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant: Kui kemikaali pakendil on oranž ruudukujuline märk või uuem, punaste servadega rombikujuline märk, on tegemist ohtliku kemikaaliga. Ohtlik on selline kemikaal, mis kahjustab keskkonda, tervist või vara.

Kui te ei tea, millised on kemikaali omadused, võimalikud tervisemõjud või kuidas seda kasutada  pöörduge esmalt oma tööandja või vahetu juhi poole. Siis saate arutada, kuidas kemikaali kasutada või kas on võimalik võtta kasutusele vähemohtlik kemikaal.

Kui töötaja peab kasutama ohtlikke kemikaale või nendega kokku puutuma, tuleb tööandjal töötajat juhendada ja välja õpetada, kuidas teha tööd ohutult.  Samuti tuleb töötajale tutvustada kemikaali ohutuskaarti. Ohutuskaardil on kemikaali valmistaja poolt koostatud info kemikaali kohta nt kemikaali omadused (söövitav, ärritav vms), võimalikud tervisemõjud (põhjustab tugevat silmade ja naha söövitust, ärritav sissehingamisel jne) aga ka meetmed, kuidas mõjudest hoiduda (nt kasutada ainult hästiventileeritavas kohas). Samuti on seal info vajalike isikukaitsevahendite kohta, nt millisest materjalist kindaid kasutada ja millist tüüpi hingamisteede kaitsevahendeid kasutada. Nimetatud vahendid peab tööandja töötajale andma ning töötaja peab neid ka kasutama. Isegi siis, kui kemikaali kasutatakse lühiajaliselt.

Tööandja peab töötajale korraldama ka tervisekontrolli töötervishoiuarsti juures ühe kuu jooksul tööle asumisest. Töötervishoiuarst hindab töökeskkonna ja töökorralduse sobivust töötajale. Infot töökeskkonna, sealhulgas kasutatavate kemikaalide kohta saab töötervishoiuarst riskianalüüsist, kus peab olema ära hinnatud ka töötajate kokkupuude ohtlike kemikaalidega. Lähtuvalt riskianalüüsi tulemustest ja töökeskkonnas nähtust määrab töötervishoiuarst uuringud, kaasab vajadusel eriarste ning annab hinnangu, kas antud töö, sh kokkupuude ohtlike kemikaalidega sobib töötajale.

05.09.2016

Lugeja küsib: Asusin tööle väikepoe klienditeenindajana kaubanduskeskuses. Tööpäeva kestus on 12 tundi ning enamuse ajast töötan üksinda. 30minutilisel lõunavaheajal ning tualetis käimisel asendab mind samas kaubanduskeskuses üks meie teises poes töötavatest kolleegidest. Varasemalt oli siin leti taga tool, kus klientide puudumisel võis istuda ja natukene puhata, kuid nüüd pole enam sedagi. Kas mul on õigus nõuda lisa puhkepause, et tagaruumis puhkamas käia? Ma ei kujuta küll ette, kuidas edaspidi siin tööl olla, kui kordagi istuda ei saa.

Vastab Indrek Avi, tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant: Töötamine seistes või pidevalt ringi liikudes võib aja jooksul viia lihaste, kõõluste ja sidemete füüsilise ülekoormuseni, mille esmaseks tunnuseks on valu kehas. Püsivate tervisekahjustuste vältimiseks peab tööandja kohandama töö töötajale võimalikult sobivaks ning võimaldama tööpäeva või töövahetuse jooksul tööaja hulka arvatavad vaheajad.

Lihasväsimusest taastumiseks on mõistlik varustada töötamiskoht seljatoega töötooliga, millel töötajal on võimalik sobival ajal istuda. Sagedane on töökorraldus, milles iga kahe tunni töötamise järel saab töötaja puhata 10-15 minutit. Sobiva töökorralduse ja vaheaegade osas soovitame eelkõige rääkida tööandjaga, sest töötaja heaolu ning tervisekahjustuste tekke vältimine on ju otseselt ka tema huvides. Kui tööandja peale seda ei korralda tööd ümber, võite pöörduda Tööinspektsiooni ning esitada avaldus järelevalvemenetluse alustamiseks. Samuti on Tööinspektsioonil plaanis oktoobris kontrollida kaubanduskeskusi Eesti eri paigus.

29.08.2016

Lugeja küsib: Septembrist lähen ülikooli õppima ja kool on igal neljapäeval ja reedel. Töögraafik aga langeb kaks korda kuus neljapäeva ja reede peale. Kas õppepuhkust on võimalik võtta kahe päeva kaupa?

Vastab Tööinspektsiooni töösuhete nõustamistalituse nõustamisjurist Andrei Polovnjov: Õppepuhkust ei pea töötaja välja võtma ühes osas ning seda võib vajadusel võtta ka kahe päeva kaupa.

Töölepingu seaduse (TLS) kohaselt on töötajal õigus saada õppepuhkust täiskasvanute koolituse seaduses (TäKS) ettenähtud tingimustel ja korras. Õppepuhkuse eesmärk on anda töötajale vaba aega õppimiseks ja tööalaseks enesetäiendamiseks. Õppepuhkust antakse kalendripäevades, töötaja ei pea kasutama õppepuhkust ühe osana ning seda võib vajadusel võtta ka paari päeva kaupa.

TäKS sätestab, et töötajale ja ametnikule antakse tema taotluse ning õppeasutuse teatise alusel tasemeõppes või täienduskoolitusasutuse pidaja läbiviidavas täienduskoolituses osalemiseks õppepuhkust kuni 30 kalendripäeva kalendriaasta jooksul, millest 20 päeva eest makstakse keskmist töötasu. Õppepuhkuse saamiseks tuleb esitada tööandjale avaldus ning teatada õppepuhkuse soovist ette 14 kalendripäeva. Avaldusele tuleb lisada ka õppeasutuse teatis.

Tööandjal on õigus õppepuhkuse andmisest keelduda järgmistel juhtudel, kui:

 1)      töötaja ei teata vähemalt 14 kalendripäeva korrektselt ette või ei too tööandjale õppeasutuse teatist;

2)      töötaja on akadeemilisel puhkusel ning õppetööst osavõtt pole võimalik;

3)      õppepuhkuse päev või järjestikused õppepuhkuse päevad langevad üksnes töötaja puhkepäevadele.

Lisaks võib tööandja õppepuhkuse katkestada või selle andmise edasi lükata töölepingu seaduses ettenähtud tingimustel (hädavajadus). Tegemist on erandlike olukordadega, mida ei ole võimalik muul viisil lahendada, kui töötaja tööle kutsuda ja tööajakava ümber teha. Puhkuse katkestamisel või edasilükkamisel tuleb kasutamata jäänud puhkuseosa anda vahetult pärast takistava asjaolu äralangemist või poolte kokkuleppel muul ajal.

22.08.2016

Lugeja küsib: Meie ettevõttes võtavad mõned töötajad üsna tihti oma koerad töö juurde kaasa. Koerad jooksevad aeg-ajalt kontoris vabalt ringi, mängivad omavahel ja hauguvad. See segab töö tegemist, kusjuures osad töötajad ka kardavad neid koeri. Kas koeri tohib üldse töö juurde kaasa võtta?

Vastab Mari-Liis Ivask, Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant: Õigusaktid ei reguleeri konkreetselt lemmikloomadega seotut töökeskkonnas. Lemmikloomade lubamine töökeskkonda tuleb ettevõtte siseselt paika panna – st kas lemmikloomad on lubatud ja mis tingimustel on lemmikloomad lubatud. Reeglid selles osas saab ja peab paika panema tööandja.

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus ütleb, et tööandja peab kujundama töökoha nii, et oleks võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi (sh võttes arvesse töötaja iseärasusi) ning säilitada töötajate töövõime ja heaolu. Lemmikloomade lubamine või mitte lubamine töökeskkonda on ka osa töökoha kujundamisest. Lemmiklooma lubamisel töökeskkonda tuleb tööandjal läbi mõelda, kas ja mis tingimustel lemmikloom sobib kokku konkreetse keskkonna ja töötajatega.

Lemmikloomade töökeskkonda lubamisel on tihti argumendiks loomaomanikest töötajatele paindlikkuse võimaldamine ja töötajate stressi vähendamine (uuringute kohaselt vähendavad lemmikloomad stressi). Tööandjal tuleb siiski arvestada ka sellega, et töötajate seas võib olla allergikuid või töötajatel võib olla loomadega seoses negatiivseid kogemusi ja hirme (näiteks on koer kunagi rünnanud). Samuti võivad loomad häirida töötajate töö tegemist. Ühtlasi tasub mõelda sellele, et lemmikutena peetakse erinevaid loomi – lisaks tavapärastele lemmikutele koerale ja kassile peetakse lemmikloomana ka näiteks madusid ja ämblikke. Arvestama peaks ka sellega, et kui lemmik mõnd töötajat hammustab ning sellega kaasneb tervisekahju, on tegemist tööõnnetusega, mis tuleb registreerida Tööinspektsioonis koos kõige sellele järgnevaga.

Kui tunnete töötajana, et lemmikloomad töökeskkonnas põhjustavad tervisehäireid või on ohtlikud/häirivad muul viisil, siis tuleb selle probleemiga tööandja poole pöörduda. Kui Te tööandja esindaja poole otse ei taha pöörduda, siis on teil seda võimalik teha ka läbi töökeskkonnavoliniku (kui ettevõttes on volinik olemas). Töökeskkonnavoliniku põhiülesanne on just töötajate esindamine töökeskkonnaga seotud küsimustes. Kui mitmel töötajal on sama mure, siis tasub töötajatel ühendada jõud ja pöörduda üheskoos tööandja poole, et tööandja mõistaks mure tõsisust ja ulatust.

15.08.2016

Küsimus: Kolisime uutesse kontoriruumidesse. Osa töötajaid on hakanud kaebama peavalusid, silmade kipitust ja hakanud sagedasti aevastama. Kahtlustan, et tööruumide õhk põhjustab töötajatele nimetatud sümptomeid, kuid käegakatsutavad tõendid selleks puuduvad. Mida peaksin tööandjana tegema, et ruumide rendileandja miskit ette võtaks? 

Vastab Indrek Avi, Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant: Aevastamine ja silmade kipitus võib olla seotud töötajate kokkupuutega kontoriruumide põrandakattematerjalis, siseviimistlusmaterjalides, sisustuses või puhastusvahendites ja lillede õietolmus leiduvate allergiat tekitavate ainetega ehk allergeenidega. Allergiat võivad tekitada ka hallitusseened. Ühel töötajal immuunsüsteemi teatud liiki ülitundlikkust tekitav aine ei pruugi teisele töötajale allergiat tekitada. See teeb keerukaks töökeskkonna allergeenide väljaselgitamise.

Allergeenid võivad tekitada töötajatele tervisekahjustusi ning vähendavad oluliselt tööviljakust. Seetõttu on tööandja huvi ja kohustus tarvitusele võtta abinõud. Alustada tuleks allergiat põhjustavate ainete väljaselgitamisega. Tervisekaebustega töötajad tuleb suunata töötervishoiuarsti juurde ning arstile tutvustada nende töökohta ja töökorraldust. Töötervishoiuarst määrab vajalikud terviseuuringud, hindab terviseseisundit ning töökeskkonna või töökorralduse sobivust töötajale. Kui töökeskkonnas esinevad allergeenid on selgunud, teeb arst tööandjale ettepanekud töökeskkonna või töökorralduse muutmiseks.

Seejärel võib tööandja täiendavalt korraldada töökeskkonna õhuanalüüsid, et määrata allergiat tekitavate ainete paiknemist ruumides. Näiteks linnaõhus lenduv tolm, sealhulgas õietolm võib levida tööruumidesse puhastamata ventilatsioonitorustike või ventilatsioonisüsteemi saastunud filtrite tõttu. Rendileandjaga tuleks kindlasti rääkida, et ruumides on leitud allergeene. Kui ruumiõhus leiduvate allergeenide allikaks on hooldamata ventilatsioonisüsteem või muu rendileandja kohustuste hulka kuuluv, tuleb sellele tähelepanu juhtida ja nõuda tingimuste parendamist. Lahenduseta jäävatel juhtudel tasub vahetada tööruume, sest sümptomitega vaevlevad töötajad ei ole rahulolevad, töö on häiritud ning nende tervisekahjustused võivad süveneda.

Tööandjal on võimalus kutsuda ettevõttesse Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant, kes saab teha soovitusi ja ettepanekuid töökeskkonna parendamiseks. Selleks palume saata e-kiri sooviga aadressile ti@ti.ee.

08.08.2016

Küsimus: Meile tuleb tööle uus töötaja, kes juunis lõpetas erialase kooli. Kas pean temale korraldama samasuguse juhendamise nagu teistele töötajatele?

Vastab Rein Reisberg, Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant: Äsja koolis ametit õppinut tuleb tööle asumisel samuti juhendada ja välja õpetada. Võib küll tekkida arvamine, et ta on ju mitu aastat koolis käinud ja küllap on tal kõik selge ka töötervishoiu ja tööohutuse alal. Tegelikult see nii ei ole. Ametikoolides käsitletakse reeglina töökeskkonna teemasid ja õppijad võivad olla saanud head teoreetilised teadmised ning ka praktilised oskused kooli ruumides praktiliste tööde tundides. Kuid ettevõtte töökeskkond, kuhu koolilõpetanu tööle asub ei ole samasugune koolis nähtuga. Seetõttu peab  tööandja korraldama töötervishoiu- ja tööohutusalane juhendamise ja väljaõppe ka värskelt kooli lõpetanutele, sest nad ei ole eelnevalt töötanud samalaadsel tööl ning ei tunne ohutuid töövõtteid piisavalt.

Juhendamise käigus peab tööandja veenduma, et uus töötaja on omandanud just selles ettevõttes töötamiseks vajalikud töökeskkonnaalased teadmised. Kui tööle asub noor oma esimesele koolijärgsele töökohale, on juhendamisel ja väljaõppel eriti oluline praktiline pool, et nad teaksid töökeskkonna ohtusid ja viise, kuidas kasutada töövahendeid.

Tõsiselt tasub mõelda, kes ettevõttes uusi töötajaid juhendab. Tema tegevusest sõltub suurel määral, kui tervisthoidvalt uus töötaja töötama hakkab. Juhendaja näitab isiklikku eeskuju ning loob arusaama ettevõtte ohutuskultuurist. Kui juhendaja töötab viisil, mis ei ole kooskõlas ettevõttes kehtestatuga, hakkab reegleid eirama ka uus töötaja. Juhendaja peab alati reageerima, kui märkab uut töötajat midagi ohtlikult tegevat. Vastasel juhul tajub töötaja, et ka nii on lubatud ja võtab ohtlikku tööviisi kui tavapärast.

01.08.2016

Lugeja küsib: Minu laps läheb esimesse klassi. Kas tööandja peab mulle vaba päeva andma?

Vastab Tööinspektsiooni nõustamisjurist Anneli Lepik: Kehtiv töölepingu seadus (TLS) ei kohusta tööandjat andma vaba aega töötajale, kelle laps läheb esimesse klassi. Samas võimaldavad paljud tööandjad seda töökorralduse reeglitega või poolte kokkuleppel. Seega juhul, kui töötajal on ettevõttes olemas töökorralduse reeglid, tasub need üle vaadata ka 1. septembri osas.

Juhul, kui tööandja ei ole nõus andma töötajale vaba päeva 1. septembri puhul ja töötajale ei tule sellist õigust ka nt töökorralduse reeglitest, siis töötaja tööandjalt seda nõuda ka ei saa. Samas ei tule lapse kooliminek vanemaile ootamatult ning töötajal on praegu piisavalt aega tööandjaga sel teemal arutamiseks, oma soovist teatamiseks ning sobivate lahenduste leidmiseks. Nii töötaja kui tööandja peavad teineteise suhtes käituma teise poole huvidega arvestades, heas usus ja mõistlikult.

Alljärgnevalt toon välja mõned seadusandlusest tulenevad võimalused selle päeva vabaks saamiseks:

•             kollektiiv- või töölepingus  on kokku lepitud lisapuhkepäev lapsevanemale või seaduslikule esindajale lapse esimesel koolipäeval;

•             tööandja on töökorralduse reeglites andnud võimaluse täiendavaks tasuliseks puhkepäevaks kõigile ettevõtte töötajaile (näiteks ema, isa, seaduslik esindaja), kelle laps läheb kooli;

•             töötaja planeerib juba puhkuste ajakava koostamisel osa oma iga- aastasest puhkusest ajale, mil vabaks jääb ka lapse esimene koolipäev;

•             töötaja kasutab lapse esimese koolipäeva ajal tasustatud või tasustamata lapsepuhkust (TLS §§-d 63 ja 64);

•             tööandja ja töötaja lepivad kokku, et töötaja esitab avalduse ja saab ühe päeva tasustamata puhkust.

Siinjuures on kohane viidata ka töölepingu seaduse § 69 lg 3 tulenevale töötaja õigusele, mille järgi juhul, kui töötaja soovib kasutada puhkuste ajakavasse märkimata jäänud puhkust – näiteks just seoses vajadusega viibida lapse esimese koolipäeva aktusel – tuleb tal sellest tööandjale 14 kalendripäeva ette teatada kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

25.07.2016

Küsimus: Meie ettevõtte peakontor asub Tallinnas, aga kontorid asuvad mitmes Eesti paigas. Just kuulutati välja töökeskkonna voliniku valimised. Kas piisab, kui volinik on vaid Tallinnas või peaks iga kontor oma voliniku valima?

Vastab Meeli Miidla-Vanatalu, Tööinspektsiooni peadirektori asetäitja töösuhete järelevalve ja õiguse alal: Töökeskkonna volinik esindab töötajaid töötervishoiu ja tööohutuse küsimustes. Töökeskkonna volinik tunneb oma üksuse töötajaid ja töötingimusi, ta jälgib, et töötervishoiu ja tööohutuse nõuded oleksid täidetud ning vahendab tööandja ja töötajate vahelist suhtlust.

Territoriaalselt eraldatud struktuuriüksuste töötajad ning vahetustega tööl käivad töötajad ei pruugi teise struktuuriüksuse või vahetuse töötajatega. Seetõttu võivad töötajad valida oma töökeskkonnavoliniku. Üksuse oma voliniku valimine on võimalus, mitte kohustus. Õigustatud on eraldi töökeskkonnavoliniku valimine struktuuriüksustesse, mis asuvad näiteks eri maakondades ja üksustes töötab rohkem kui kümme töötajat. Samuti võivad töötajad valida oma töökeskkonnavoliniku samas linnas olevatesse struktuuriüksustesse, kus kummaski on üle kümne töötaja. Kindlasti peaks volinik olema üksustes, kus töökeskkonnas esineb ohutegureid, mille ohjamiseks peab tööandja rakendama abinõusid.

Samas ei ole seadusega vastuolus ka olukord, kus üks volinik esindab mitme struktuuriüksuse või vahetuse töötajaid. Küll peab sel juhul olema tagatud, et volinik tõepoolest teaks erinevate üksuste töötajaid ning töökeskkonda.

Töökeskkonnavoliniku valivad töötajad ning tööandja peab looma võimaluse valimiste läbiviimiseks. Kui ettevõttes on moodustatud töökeskkonnanõukogu, peab seal olema töökeskkonnavolinikke võrdsel arvul tööandja esindajatega. Näiteks kui ettevõttel on kümme kontorit ja igast kontorist on valitud üks volinik, peab nõukogus olema ka kümme inimest, kes esindavad tööandjat.

18.07.2016

Olen hotelli koristaja ja meile tutvustati uut töökeskkonna riskianalüüsi. Seal ei ole aga räägitud bioloogilistest ohuteguritest, näiteks kas mul oleks oht saada tööl hepatiit?

Vastab Piret Kaljula, Tööinspektsiooni töökeskkonna osakonna konsultant: Töökeskkonna riskianalüüsis peab tööandja hindama kõiki töökeskkonnas esinevaid ohutegureid, sh bioloogilisi ohutegureid. Bioloogiliste ohutegurite riskide puhul peab kindlaks tegema, kui suur on oht nakatuda ja hindama selle riski töötaja tervisele.

Nakatumisohtu mõnda hepatiiditüüpi täielikult välistada ei saa ning selle tõttu peaks olema hinnatud siiski ka hepatiiti haigestumise risk.

Kui ohutegureid riskianalüüsis ei tuvastata, ei töötata välja vajalikke meetmeid, et vältida või vähendada ohuteguri mõju. Kõikide ohutegurite, ka bioloogilisest ohutegurist põhjustatud terviseriski vältimiseks tuleb töötajatele anda juhised ja korraldada väljaõpe ohutute töövõtete omandamiseks. Töötajad peavad teadma, mis neid töökeskkonnas ohustada võib ning kuidas ohte vältida. Tööandja peab andma töötajatele isikukaitsevahendid ning tagama vaktsineerimise võimaluse.

Kollatõbi ehk hepatiit on maksapõletik. Haigust põhjustavad erinevad hepatiidiviirused – A, B, C, D ja E.

A-hepatiit on healoomulise kuluga haigus, nn mustade käte haigus. Suhu sattunud viirus liigub edasi seedetrakti.

B- ja C-hepatiit levivad viirusega saastunud vere või kehavedelike kaudu ja sugulisel teel. Viirus võib püsida väliskeskkonnas mitmeid kuid. Viiruse ei tungi läbi terve ja vigastamata naha ning limaskesta. B-hepatiidi vastu on olemas vaktsiin.

D-hepatiidi viirus vajab inimese organismis ellujäämiseks B-hepatiidi viiruse abi, st sellesse saavad haigestuda ainult B-hepatiidiga nakatunud inimesed.  D-hepatiit levib vere ja kehavedelike kaudu. D-hepatiidi vastu ei ole vaktsiini.

E-hepatiiti nakatutakse sarnaselt A-hepatiidiga, tegemist on põhiliselt kuuma kliimaga maades (Aafrika, Aasia, Ladina-Ameerika, Lähis-Ida) leviva haigusega. E-hepatiidi vastu ei ole vaktsiini.

A- ja E – hepatiiti saab edukalt vältida pestes korralikult käsi ning kasutades vajadusel kaitsekindaid. Samuti on A-hepatiidi vastu olemas vaktsiin.

B-, C ja D-hepatiidi vältimiseks tuleb koristamisel olla ettevaatlik, kui on näha, et on vaja käidelda nt veriseid voodilinu või käterätikuid. Kindlasti tuleb kasutada kindaid ning olla ettevaatlik prügikastide tühjendamisel, kuna seal võib olla näiteks kasutatud žiletiteri või süstlaid. B-hepatiidi vastu on olemas ka vaktsiin.

11.07.2016

Lugeja küsib: Kas ettevõttes peab olema määratud isik, kes lülitab enne seadmete hooldust elektri välja? Töötan tootmisettevõttes ning kardan, et keegi saab viga, kui seadmete hooldamise või parandamise ajal ei ole elekter välja lülitatud.

Vastab Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant Piret Kaljula: Ettevõtte riskianalüüsi käigus tuleb tuvastada kõik ettevõttes esinevad ohutegurid sh  elektrilöögioht. Peale ohutegurite väljaselgitamist tuleb vajadusel rakendada abinõusid, et ohuteguritest tulenevat terviseriski vältida või viia see võimalikult madalale tasemele. Riskide vähendamiseks kasutatavad meetmed võivad olla ka erinevad reeglid, juhendid ja protseduurid, nt protseduur elektri välja ja sisse lülitamiseks enne seadmetel hooldus- või remonditööde alustamist. Protseduuri puhul on oluline, et oleks võimalikult täpselt läbi mõeldud ja kirja pandud, kes mida tegema peab ja kes mille eest vastutab.

Näiteks tuleks läbi mõelda:

  • Kes annab korralduse seadme elektritoite välja lülitamiseks?
  • Kes lülitab elektri välja?
  • Kuidas tagatakse, et elektrit ei saa sisse lülitada enne kui hoolduse/remonditööd on läbi? (näiteks pistiku puhul kasutatav pistikukaitse, elektrikilbi puhul kaitselüliti lukustamine)
  • Kuidas saab hooldus/remonditööde tegija info, et elekter on välja lülitatud ja ta võib töödega alustada?
  • Kes annab korralduse elektri sisse lülitamiseks?
Soovitav on elektri välja lülitamine kirjalikult fikseerida, et ei juhtuks arusaamatusi.  Selline protseduur võib olla näiteks ohutusjuhendi osa või kirjeldatud muus dokumendis. Oluline on, et protseduur oleks kõikidele asjassepuutuvatele töötajatele allkirja vastu tutvustatud ning keegi perioodiliselt kontrolliks, et protseduuri viiakse õigesti läbi.

Üldised nõuded elektriseadmete kasutamiseks võiksid olla ära toodud ka sissejuhatavas juhendis või mõnes ettevõttesiseses dokumendis ning tehtud teatavaks kõikidele töötajatele.

Üldised nõuded elektriseadmete kasutamisel võiksid muuhulgas olla järgmised:

  • Pistikut pistikupesast välja tõmmates, tuleb hoida ühe käega pistikust ja teise käega toetada pistikupesa. Keelatud on juhtmest hoides pistikut pesast välja tõmmata;
  • Kui kasutatava seadme juhtmel on nähtavaid vigastusi, ei tohi seadet kasutada;
  • Kastes aeda voolikuga, tuleb olla ettevaatlik, et veejuga ei ulatuks elektriliinideni, sest vesi juhib elektrit;
  • Välitöödel tuleb vältida elektrijuhtmete paigutamist selliselt, et juhtmed võivad saada  kahjustada nt sõidavad tõstukid juhtmetest üle (juhtmed tuleb sellisel juhul katta);
  • Juhtmete vedamisel ühest ruumist teise ei tohi juhtmeid jätta ukse vahele. Kui on vältimatult vaja juhtmeid ühest ruumist teise vedada tuleb uks toestada nii, et uks ei muljeks juhtmeid katki;
  • Talumajapidamistes tuleks ettevaatlik olla elektrikarjustega. Neid ei tohi puudutada.
  • Kui tiigist või muust veekogust pumbatakse vett elektrilise pumbaga, siis selles veekogus ei tohi supelda ega üldse sellesse siseneda;
  • Elektriohtlikud olukorrad võivad tekkida ka väljas, näiteks tugevatest tuultest ja tormidest tingituna. Posti otsas olevad elektrijuhtmed võivad tuule käes murdunud puude tõttu puruneda ja maha kukkuda. Juhe võib jääda aga elektripinge alla ja selle puutumine on eluohtlik! Seetõttu tuleb elektriliinide juures maha kukkunud juhtmetest kauge kaarega mööda käia ja mitte mingil juhul juhtmeid puutuda. Kõige kindlam on eemale hoida igasugustest tundmatutest juhtmetest.

04.07.2016

Lugeja küsib: Ülemus kohustas mind redelit kasutades nelja meetri kõrgusel vihmavee torustikku paigaldama. Pean redelil töötamist ohtlikuks. Kas tööandja võib kohustada mind redelit kasutama või mul on õigus tööst keelduda ja nõuda ohutumaid töötingimusi?

Vastab Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant Indrek Avi: Töödel, mida tehakse vähemalt 2 meetri kõrgusel maapinnast, võib redeleid kasutada töötamiskohana üksnes erandjuhul, kui muude ohutumate töövahendite kasutamine ei ole õigustatud lühikese kasutusaja või kohapealsete olude tõttu, mida tööandja ei saa muuta. Näiteks võib olla redeli kasutamine ainus võimalus kitsastes tingimustes, kui telling, töölava või inimese tõstmiseks ettenähtud tõstuk töötamiskohta ei mahu. Töövahendi, sealhulgas redeli valikul arvestatakse tehtavate tööde laadi ja eripäraga, töötamiskoha ja ilmastikutingimustega. Silmas tuleb pidada, et redelil seistes ei tohi töötada rohkem kui kolmandiku tööpäeva pikkusest ning korraga kauem kui 30 minutit. Ettenähtud piirang vähendab redelilt kukkumisi väsimuse tõttu. Kui redelit kasutades kolmandiku tööpäeva pikkusega töid valmis ei jõuta, tuleb neid jätkata järgmisel päeval või jätkavad tööd teised töötajad.

Redel tuleb paigaldada nii, et see kasutamise ajal seisaks kindlalt püsti ja redelipulgad püsiksid horisontaalasendis. Toetuspinna valikul tuleb tähelepanu pöörata selle stabiilsusele, suurusele ja pindade hõõrdetakistusele. Redel paigutatakse võimalikult töötamiskoha lähedale, et töötamisel keha raskuskese püsiks redelipostide vahel. Kokkupandava redeli libisemist tuleb takistada redeli üla- või alaosa kinnitamisega, libisemist takistavate vahendite või muude lahenduste kasutamisega. Redelit peab olema võimalik kasutada nii, et sellest saaks kogu aeg kinni hoida ja sellele kindlalt toetuda ka siis, kui redelil olles midagi kantakse. Kõrgemal kui ülalt kolmandal pulgal või astmel ei ole lubatud seista.

Keeruline on ette kujutada vihmaveetorustiku paigaldamist nii, et tööde tegemisel saab töötaja sellest kogu aeg kinni hoida. Ainuüksi seetõttu peab tööandja võimaldama töötamist korv- või käärtõstukilt, töölavalt või tellingult ning erandjuhul lühikest aega kohapealsete olude tõttu redelilt. Seadusest tulenevalt on töötajal õigus nõuda tööandjalt töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavaid töötingimusi. Kui tööülesannete täitmine seab ohtu teie tervise, on teil õigus keelduda tööst või peatada töö tegemine, teatades sellest viivitamata tööandjale või tema esindajale.

27.06.2016

Lugeja küsib: Minu suviseks tööks on mitmete haljasalade ja mõisaparkide hooldamine, enamik tööst teen murutraktoriga. Millised on sellel tööl kõige suuremad ohud?

Vastab Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant Rein Reisberg: Arvatakse, et muru niitmisel on suurim oht see, kui töötaja jalg või käsi jääb masina lõiketera ette. Tööõnnetusi analüüsides on paljud juhtumid hoopis seotud murutraktori transportimisega, näiteks olukorras, kus seda on vaja paigutada autole või haagisele, et sõita teise kohta niitma. Näiteks juhtus tööõnnetus kui auto kasti sõites libises kaldtee murutraktori ratta alt ära ja  töötaja jäi kukkudes traktori alla. Kaldtee peab olema teostatavaks tööks piisavalt tugev, stabiilne ning sobiliku kaldega, nii nagu kasutusjuhendis ette on nähtud (üldjuhul 10 kraadi).

Nõlvadel niites tuleb sõita sujuvalt, pöörates tähelepanu küngastele ja lohkudele ning niita nõlvaga risti. Ka siis tuleb olla ettevaatlik, sest juht võib kaotada masina üle kontrolli ja seade võib ümber paiskuda, mille tagajärjel võib töötaja saada traktorilt löögi või jääda selle alla. Viimane lõppeb tavaliselt raskete kehavigastustega, sest murutraktorid kaaluvad ligikaudu 200 kg. Tänapäevased murutraktorid on varustatud erinevate ohutusseadistega, et vältida kasutaja kokkupuudet lõiketeradega. Kasutaja peab jälgima ohutusseadiste korrasolekut ning keelatud on nende eemaldamine. Murutraktoriga töötades tuleb kindlasti kasutada ka kuulmiskaitsevahendeid, sest töötamise ajal võib müratase ulatuda kuni 100 dBA. Selline müra võib kahjustada kuulmist juba veerand tunniga.

20.06.2016

Lugeja küsib: Saime Tööinspektsioonilt nõusoleku võtta tööle 13-aastane tüdruk, kelle ülesandeks on lillepeenarde rohimine ning peenraäärtest muru lõikamine (need kohad, mida niidukiga niita ei saa), kas meil peab veel olema mingeid dokumente lisaks tööinspektori nõusolekule?

Vastab Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant Piret Kaljula: Nagu kõikide ettevõtte tööde ja tegevuste kohta tuleb läbi viia töökeskkonna riskianalüüs, peavad ka alaealise poolt tehtava töö riskid olema tuvastatud ja hinnatud. Hinnates riske millega alaealised töökohal kokku puutuvad, tuleb arvesse võtta töötajast tulenevaid eririske, mis võivad olla tingitud kogemuste puudusest või vähesusest.  Kõikidest töökohal esinevatest riskidest tuleb töötajat teavitada, samuti meetmetest, mis on kasutusele võetud riskide vähendamiseks (kasutatakse isikukaitsevahendeid vms). Alla 15-aastase alaealise töötamise puhul tuleb teavitada ka alaealise seaduslikku esindajat (vanemat) tööga seotud riskidest ning tema ohutuse ja tervise kaitseks rakendatud abinõudest.

Kui riskianalüüsis on ette nähtud isikukaitsevahendite kasutamine, siis tuleb alaealisele töötajale väljastada talle sobivad isikukaitsevahendid. Näiteks, kui töötaja peab tööd tehas kasutama kindaid, peavad kindad olema töötajale parajad. Samuti nagu teiste töötajate puhul viiakse ka alaealise juhendamine läbi kirjaliku ohutusjuhendi alusel. Alaealisele juhendamiseks mõeldud ohutusjuhend peab olema alaealisele arusaadav, st juhendis ei tohiks olla keerulist erialast või raskesti mõistetavat teksti, millest alaealine aru saa. Peale juhendamist tuleb alaealisele töötajale korraldada väljaõpe, mis on praktiline õpetus, kuidas tööd ohutult teha. Väljaõppe ajal teeb alaealine töötaja tööd kogenud töötaja juhendamisel ja jälgimisel. Väljaõppe kestuse määramisel ja väljaõpetamisel tuleb lähtuda alaealise töötaja vähestest või olematutest teadmistest töö spetsiifika ja ohtude kohta. Seetõttu on eriti oluline, et juhendajal oleks aega väljaõpet läbi viia. Samuti tuleks arvestada, et juhendajate arv oleks piisav tagamaks kõikidele alaealistele töötajatele vajalik väljaõpe. Juhendaja määramisel tuleb ka arvesse võtta, kas juhendajal on olemas vajalikud isikuomadused, et alaealisi töötajaid välja õpetada (kannatlikkus, oskus oma teadmisi edasi anda). Samuti peab juhendajal olema laitmatu ohutusalane käitumine sest alaealisele töötajale ei tohi väljaõppe käigus jääda mulje, et näiteks isikukaitsevahendite kasutamine on vabatahtlik ning tehes tööd lühikest aega, ei pea isikukaitsevahendit kasutama.

Nagu täisealise töötaja puhul, tuleb ka alaealistele töötajatele läbiviidud juhendamine ja väljaõpe registreerida vastavas päevikus või andmebaasis, kus töötaja kinnitab juhendamist ja väljaõpet oma allkirjaga. Kui alaealine lubatakse iseseisvale tööle, tuleb ka see fikseerida. Kuid on ka võimalus, et alaealine ei asugi iseseisvalt tööle vaid töötab vanema kolleegi juhendamisel ja jälgimisel.

13.06.2016

Lugeja küsib: Töökoha lähedale tuleb doonoritelk ja soovin kasutada võimalust vereandmiseks. Kas ma võin töö ajal verd minna andma?

Vastab Tööinspektsiooni töösuhete nõustamistalituse juhataja Anni Raigna: Vereseaduse § 7 lg 3 p 5 kohaselt on doonoril õigus saada tööandjalt vaba aega vere loovutamiseks. See tähendab, et vajadusel võib verd minna andma ka töö ajal. Hea oleks, kui doonor oma soovist tööandjale mõistliku aja ette teatab, et ärakäimine tööd ei häiriks. Seda, kui pikk vereandmiseks antav vaba aeg peaks olema, seadus ei sätesta. Siinkohal kehtib eelkõige mõistlikkuse ja heausksuse põhimõte.

Mis puudutab vereandmise eest antava vaba aja hüvitamisse, siis tööandja vere loovutamise aja eest töötajale töötasu maksma ega säilitama ei pea. Nimelt ei ole seaduseandja vere loovutamise aega käsitlenud töölepingu seaduse § 38 mõistes olukorrana, kus tööandja peaks maksma töötajale keskmist töötasu mõistliku aja eest, mil töötaja ei saa tööd teha tema isikust tuleneval, kuid mitte tahtlikult või raske hooletuse tõttu tekkinud põhjusel. Vere loovutamise aeg on üldjuhul ette planeeritav, ehk siis see on eelnevalt kavandatud tegevus, mida ei saa käsitleda olukorrana, kus töötaja ei saa täita tööülesandeid temast endast tulenevate ettenägematute asjaolude tõttu. Samas ei keela seadus tööandjat töötajale soodsamate kokkulepete kohaldamist, ehk siis tööandja võib vastava poolte vahelise kokkuleppe kohaselt säilitada töötajale vere loovutamise aja eest kas töölepingujärgse töötasu või ka keskmise töötasu. Vastavad kokkulepped oleks mõistlik kirjalikult fikseerida. Veel parem oleks, kui igasugune vaba aja andmine (sh vereandmine) oleksid reguleeritud töökorralduse reeglites.

 

06.06.2016

Lugeja küsib: Meie ettevõttesse osteti kaks jalgratast, mida töötajad võivad kasutada auto asemel linna sees nn töösõitudeks. Mis on sellega seoses meie kohustused tööandjana, millele peaksime tähelepanu pöörama?

Vastab Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant Mari-Liis Ivask: Jalgratta kasutamine töösõitudeks on töötajate tervise edendamiseks igati tervitatav, sest see mõjub hästi inimese tervisele ja kehalisele võimekusele. Jalgrattaga töösõitude tegemine on analoogne autoga töösõitude tegemisega. Teie kui tööandja peate tagama, et kõik  töövahendid, sealhulgas sõidukid ja varustus oleks töökorras ja töötaja on juhendatud neid kasutama.

Rattad peavad olema tehniliselt korras – st nii korrapäraselt hooldatud ning regulaarselt kontrollitud. Kiivri valikul tuleb jälgida, et see vastaks turvastandardile ning oleks töötajate jaoks paraja või reguleeritava suurusega ja seda oleks võimalik korrektselt pähe kinnitada. Kiivri osas tuleb pidevalt jälgida ka selle seisukorda – kui kiiver on saanud põrutada, on mõrane või kiivriga on korra kukutud, siis ei taga selle kandmine töötaja ohutust.

Tähtis on ka juhendada töötajat, kuidas sõita ja kuidas kiivrit õigesti kasutada, rõhutada vajadust järgida liiklusreegleid ning juhendada, kuidas kasutada ratta varustust. Näiteks on oluline, et töötaja annaks teada, kui ratta või kiivriga on midagi juhtunud, sest osad probleemid ei ole tuvastatavad ka regulaarse kontrolli käigus. Kuna jalgrattaga sõit on aktiivne tegevus, siis võiks töötajatel olla ka pesemise ja ümber riietumise võimalus.

Kui rattaga töösõitu tehes peaks juhtuma õnnetus, siis on tegemist tööõnnetusega, mille asjaolud ja põhjused peate välja selgitama õnnetuse uurimise käigus. Ohutuse seisukohalt soovitame töötajatele südamele panna seda, et jalgrattur on liikluses autoga võrreldes nõrgem osapool, aga jalakäijaga võrreldes tugevam. Seega tuleb õnnetuste vältimiseks olla hästi tähelepanelik ja valida alati ohutud sõiduvõtted.