Lõpptarbijad ja energiamajanduse korralduse seadus

Andres Jaadla
EKÜL juhatuse esimees

16.juunil 2016 võeti Riigikogus vastu ja 1. jaanuaril 2017 jõustus Eestis energiamajanduse korralduse seadus. Energiamajanduse korralduse seadus sätestab mitmed olulised õiguslikud alused ja tegevussuunad energia lõpptarbijate jaoks.

Esmalt määratleb seaduse § 2 lõige 7 ära, mis on energia lõpptarbimine. Energia lõpptarbimine on kogu energia, mis tarnitakse tööstus-, transpordi-, teenindus- ja põllumajandussektorile ning kodumajapidamistele, välja arvatud tarned energia muundamise sektorile ja energiatööstusele. Sama paragrahvi lõige 21 sätestab ära lõpptarbija mõiste. Seaduse kohaselt on lõpptarbijaks füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab energiat oma vajadusteks. Kütte, jahutuse ja sooja tarbevee lõpptarbijaks kortermajades on ühistud või ühisused, kui energia müüki ei ole korraldatud teisiti.

Seadus jälgib Euroopa Liidu eesmärki, et 2020. aasta energiatarbimine ei ületaks 1483 miljonit naftaekvivalenttonni primaarenergia puhul või 1086 miljonit naftaekvivalenttonni lõppenergia puhul. Energiamajanduse korralduse seadusega võeti üle Euroopa Liidu vastu direktiiv, mille eesmärk on säästa 20 protsenti Euroopa Liidu primaarenergia ehk maavarade ja kütuste tarbimisest aastaks 2020 ja tagada energiatõhususe edasine suurendamine pärast 2020. aastat. Seadusega rakendatakse vaid neid meetmeid, mida direktiiv tingimata nõuab. Seadus näeb ette avaliku sektori energiatõhususe arendamise, milleks kohustatakse keskvalitsust rekonstrueerima igal aastal vähemalt kolm protsenti hoonete pinnast energiatõhususe miinimumnõuete tasemele ning hankima energiatõhusaid hooneid, tooteid ja teenuseid.

Seadus näeb ette üldise energiatõhususkohustuse, mille täitmiseks maksustab riik kütuseid ja elektrit aktsiisiga, toetab korterelamute ja tänavavalgustuse rekonstrueerimist jne. Energiamajanduse korralduse seaduse sisuks esimeses, käimasolevas etapis, on Euroopa Liidu energiatõhususe direktiivi 2012/27/EL siseriiklikku õigusesse ülevõtmine ehk kõikide nimetatud direktiivi artiklite sätete üle võtmine, mis on liikmesriikidele kohustuslikud. Direktiivi artiklites on reeglina kohustuslikele sätetele lisatud ka soovituslikke sätteid, suunates liikmesriike võimalusel kehtestama rangemaid meetmeid, kui kohustuslike sätetena esitatud niinimetatud miinimumnõuded.

Seaduse üldine eesmärk on aidata riigil vähendada enda sõltuvust energiaimpordist, vähendades primaarenergia, maavara ja kütuste tarbimist, ning aidata piirata kliimamuutusi, vähendades kulutõhusalt kasvuhoonegaaside heidet. Energiatõhususe suurendamine on hea vahend nende probleemide lahendamiseks, eelkõige Eestis, kus majanduse energiaintensiivsus on Euroopa Liidus esirinnas. Näiteks primaarenergia tarbimise suhe sisemajanduse koguprodukti on Eestis 3,4 korda suurem ELi keskmisest 2012.aasta andmete alusel. Üleminek energiatõhusamale majandusele peaks kiirendama ka innovaatiliste tehnoloogiliste lahenduste levikut ja parandama nii Eesti kui euroliidu tööstussektori konkurentsivõimet tervikuna, sealhulgas edendades majanduskasvu ja luues kvaliteetseid töökohti mitmetes energiatõhususega seotud sektorites. Käesoleva seaduse kvantitatiivseks eesmärgiks on saavutada riikliku soovitusliku 2020. aasta energiatõhususe eesmärgi täitmine, võttes arvesse nii Euroopa Liidu ülest energiatõhususe eesmärki ja käesoleva eelnõuga sätestatavaid meetmeid, kui ka teistes õigusaktides ja riigi või Euroopa Liidu tasemel energiatõhususe edendamiseks võetud muid meetmeid.

Seadusega kehtestatakse eeskirjad ka energiaturu tõkete kõrvaldamiseks ja selliste turutõrgete ületamiseks, mis takistavad tõhusat energia tarnimist ja kasutamist ja sätestatakse soovitusliku riikliku energiatõhususe eesmärgi seadmine aastaks 2020. Sellest tulenevalt rõhutatakse riiklikult soovitusliku 2020. aasta energiatõhususe eesmärgina tagada, et aastate vahelisi klimaatilisi erinevusi arvestav summaarne energia lõpptarbimine Eestis ei oleks aastal 2020 suurem kui 2010. aasta lõpptarbimine Eesti energiastatistika andmetel.

Samuti kohustab seadus riiki korraldama tõhusamat energiakasutust alates energia tootmisest ja jaotamisest kuni lõpptarbimiseni. Millised on aga lõpptarbijate kohustused ja õigused uue seaduse valguses, mida me saame üksinda teha ühiselt, samuti millised peavad olema lõpptarbijatele esitavad arved ja milline on hoonete energiatõhususe regulatsioon seaduse mõistes – seda kõike käsitlen juba ajakirja Elamu järgnevas numbris.

Eesti Korteriühistute Liit on võtnud lõpptarbijate huvide ühendamise oma tegevuses ametlikuks suunaks. Liidu üldkoosolek täiendas 25. mail 2017 ka vastavalt põhikirja, lisades sinna ühe tegevusvaldkonnana punkti lõpptarbijate õiguste ja huvide esindamisest ning vastavasisulise teabe ja nõustamise pakkumisest. Eesti Korteriühistute Liit on tarbijakaitse ameti toel selle aasta sügise jooksul läbi viimas lõpptarbijatele ja sealhulgas energia lõpptarbijatele suunatud infopäevi. Infopäevade teemad valitakse haakuvalt Eesti eesistumise prioriteetidega. Oleme avanud ka meie kodulehel eraldi lehekülje http://ekyl.ee/tarbija, kust saab jooksvalt informatsiooni toimuva kohta.

Artikkel ajakirjas “Elamu” 4/2017